Toomas Vabamäe nr 51.
Autor: Olga Keikova, O.k. Foto

Laupäeva hommik, kell on pool kaheksa. Autonina näitab Põltsamaa poole, aga ma tunnen, et ei taha tegelikult sinna minna. Ma tean, et see saab kindlasti olema pingeline, väsitav ja valus ning tõenäoliselt ei paku erilist rahuldust. Aga nüüd on juba hilja. Ise ma tahtsin hirmsasti kardivõistlusel kätt proovida. Esimest korda üle kuue aasta. Võistluse vanima osalejana.

Neljapäeval käisin Põltsamaal trennis. Erilist optimismi see just ei sisendanud. Parimaks ringiajaks jäi 37,5, kuid sisulise kiiruse kohta ei näidanud see midagi, sest ühtegi teist Rotax Masters-klassi sõitjat rajal ei käinud. Õieti tiimikaaslane, Eesti meistrivõistluste liider Priit küll käis, aga ainult mootorit sisse sõitmas. Laperdasin mööda rada nagu kajakas sügistormis ja ringiajad kõikusid sekund siia-sinna. Kõige rohkem tegi muret füüsiline vorm. Läbisin korra 20 ringi järjest, mille järel olin praktiliselt poolsurnud. Viimases sõidus jätkus jaksu ainult viieks ringiks, siis tulin maha ja pakkisin asjad kokku. Õhtul valutasid kõik kohad ja ma polnud sugugi kindel, kas ühest päevast piisab taastumiseks.

Reede, ametlik trennipäev, tõi pisut selgust, ent mitte rõõmu. Mina olin tööl, samal ajal mõõtsid „klassikaaslased“ Põltsamaal rada. Eri päevadel näidatud ajad pole küll kunagi otse võrreldavad, sest tingimused on erinevad, lohutasin ennast, kuna minu 37,5 nägi teiste taustal üsna kehv välja. Vaatasin ka aegu-kohti muudelt võistlustelt ja püüdsin mõistatada, keda klassikaaslastest ma võita võiksin. Selliseid ei paistnud olevat. Nii seadsingi laupäevaks kaks eesmärki: mitte jääda viimaseks ja mitte kaotada Priidule rohkem kui sekund ringi kohta.

Võistluspäev algab lühikese soojendussõiduga. Ehkki neljapäevased valud on kõik kadunud, pean end lausa sundima, et kardi sisse ronida. Eesseisev tundub nii raske, valulik ja potentsiaalselt häbiväärne. Jõuan teha seitse ringi, enam-vähem õnnestub üksainus (37,7). Minu suureks hämmastuseks on see kaheksa rajalkäinu seas paremuselt viies. Ju siis teised lonkisid niisama.

See-eest hakkavad käelihased tulitama ja kael valutama. Mõtlen hirmuga, mis edasi saab. Ees seisavad ju veel 10minutiline ajasõit, 19ringiline eelfinaal ja 22ringiline finaal. Jõu säästmiseks üritan end ümbritsevast melust välja lülitada ja enamiku sõitudevahelistest pausidest vedelen lihtsalt autos.

Ajasõiduks kruvib mehaanik Aivar kardile alla tuttuued slikkrehvid. Senine parim 37,5, mis sõidetud lootusetult kulunud „pasteldega“, peab nüüd langema. Esimesed kolm ringi saan läbida Priidu tuules, siis hakkan maha jääma, sõiduarvuti näitab parimaks 37,2. Uute rehvidega on pidamine täiesti ulmeline ja ses mõttes valmistab aeg isegi väikese pettumuse. Üritan veel, aga veavaba ringi ei õnnestu kuidagi kokku panna. Kaheksa ringi järel tulen maha. Päev on pikk ees ja iga energiakübe kallis, pole mõtet neid raisata.

Kui tulemused ette loetakse, jääb mul suu lahti. Minu aeg (ametlikult 37,185) on paremuselt neljas! NELJAS! Üheksa sõitja hulgas, sest soojenduselt puudunud tiimikaaslane Heigo on nüüd rajal (tõsi, tal lendab kohe algul piduriklots minema, nii et võimetekohast aega ta kirja ei saagi). Vahe Priiduga (kes on kiireim) jääb 0,412 sekundit, aga kolmanda koha saanud Taistoga vaid 0,017. Erinevalt veel mullusest hooajast on Masters muutunud tasavägiseks klassiks, kõigi üheksa mehe ringiajad mahuvad 1,016 sekundi sisse.

Olgu pealegi, et alles paar tundi tagasi olid eesmärgid üpris tagasihoidlikud – nüüd mõtlen juba sellele, kust oleks võinud leida need 17 sekundituhandikku, mis mind esikolmikust lahutasid. Tegelikult on muidugi nii, et mul läks seekord kõik täkkesse ja Taistol mitte. Mehaanik Aivar, vana kala, juhib tähelepanu mu suurimale nõrkusele: teise kurvi lähen ma enamasti, erinevalt kõigist kaasvõistlejatest, külglibisemisega. Mis tähendab, et kogu järgneva sirge ma ainult kaotan aega.

On, mille kallal töötada. Aga neljas stardikoht on ikkagi täiesti fantastika vallast. See tähendab starti teisest reast, mis olematut võistluskogemust arvestades teeb mind üsna murelikuks. Koht kohaks, peaasi on mitte kogemata mõnd lolli kokkupõrget korraldada. Aga veelgi suuremat muret valmistab võhm – kuidas ometi jaksan ma sõita 19 ringi järjest võistluskiirusel? Õnneks annavad käe- ja kaelavalu uuesti järele, igaks juhuks neelan ka ühe valuvaigistava tableti.

Umbes pool tundi enne Mastersi eelfinaali hakkab Põltsamaal sadama. Juniorid lähevad rajale vihmarehvidega, aga sadu lõpeb ja näha on, et rada kuivab, ehkki aeglaselt. Vihmarehvidel stardivad ka Maxid. Arutame Aivariga asja, mul on kindel plaan slikkidel sõita. Ent kui Maxi sõidu keskel uuesti tibutama hakkab, mõtlen ma ümber.

Aivar krutib vihmarehvid kardile alla ja me läheme eelstardialasse. Õudusega näen, et asfaldile tekib tasapisi kuiv sõidujoon ning üks kiireim ring järgneb teisele. Mingit lohutust ei paku ka tõik, et kõik kaheksa klassikaaslast on samasse ämbrisse astunud ja vihmarehvid valinud. Ainsana slikkidel startides oleks ju… Oleks… Tegelikult olen teinud oma elu kõige rumalama võidusõidualase otsuse.

Ka stardi munen kogenematusest ära. Minu õnneks pannakse välja punane lipp, sest mõned mehed on liialt kiirustanud. Kordusstart tuleb paremini välja, aga esimese kolme kurviga kukun ikkagi viimaseks. Vihmarehvidel, pealegi praktiliselt kuival rajal, ma lihtsalt ei oska sõita. Ainult kaasvõistlejate ebaõnn annab mulle lõpuks seitsmenda koht. Priidu kardil kiilub kinni gaasitross ja väljasõidu järel on ta sunnitud katkestama. Reigole lõpeb väljasõit samuti katkestamisega.

Aga pole halba heata. Kuna vihmarehvidel läbin ringe neli-viis sekundit aeglasemalt kui slikkidel, on sõit füüsiliselt palju kergem. Mõõdukas „võimlemine“ kardiroolis ja tablett pühivad kõik valud-vaevad kui peoga ning nüüd ei tekita vajadus uuesti rajale minna enam mingit vastumeelsust. Tuleks see start juba rutem! Kuigi jah, 22 ringi vastu pidada ja lõpus mitte „ära kukkuda“ tundub ikkagi täiesti võimatu.
Finaaliks on rada täiesti kuiv. Aivar vahetab ülekande kiirema vastu ja ehkki see nõuab esialgu harjumist, on otsus lõppkokkuvõttes ainuõige.

Start õnnestub seekord hindele 3+. Kuna Priit stardib otse minu tagant, tegelen sõidu esimesel paarisajal meetril ainult sellega, et ta võimalikult väikese ajakaotusega mööda saaks. Saabki, ent ühtlasi olen mina poole ringi järel taas viimane ja kaotan isegi eelviimasele oma paarkümmend meetrit. Ent minu suureks üllatuseks piisab vaid mõnest aeglasemast kurvist, ja juba olengi karavanil uuesti sabas. Otsustan, et oma küsitava vastupidavuse tõttu ei hakka ma algul vägisi kellestki mööda pressima ja pigem üritan naerda hiljem, aga see-eest paremini.

Niisugune lähenemine toob prisket profiiti uskumatult kiiresti. Juba neljanda ringi lõpuks on mul õnnestunud mööduda kolmest konkurendist. Teine kurv, mis oli alles paar tundi tagasi mu Achilleuse kand, viib mind nüüd iga korraga eessõitjaile lähemale.

Veel paar ringi, ja minu ees viiendal kohal olev tiimikaaslane Heigo on kinni püütud. Tunnen, et paaris rajalõigus olen temast kiirem, aga otsustan ikkagi jääda äraootavale seisukohale. Kaks kolmandikku võistlusmaast on ju veel ees ja ma pole sugugi kindel, kas jõuan senist tempot lõpuni hoida. Paaril korral jõuan Heigole pidurdamisel külje alla ja korra tuleme peasirgele välja lausa kõrvuti, aga ma ei hakka siiski riskima ja end mööda pressima. Ning saan kohe karistada.

Reigo, kes vahepeal paistab olevat juba täiesti ohutus kauguses, mitukümmend meetrit taga, jõuab ühtäkki mulle tuulde ja 13. ringil üritab tagasirge lõpus möödasõitu. Kardid käivad korra külgepidi kokku, aga ma saan kurvist paremini välja kiirendada ja Reigo ette ei pääse. Ent samal ajal on Heigo uuesti paarikümmend meetrit eest ära libisenud ja nagu mehaanik Aivar hiljem tunnistab, tema enam ei uskunud, et ma vahe uuesti kinni suudan võtta.

Mul endal pole aega sellele mõelda. Sõidu teine pool on juba käimas ja ma hakkan vaikselt ootama, millal „haamer“ saabub. Peasirgel saab korraks hinge tõmmata ja käte haaret roolil järele lasta, kuid finišini jäänud ringide tahvel näitab ikka lohutult suurt arvu. Ent tempo aina tõuseb. Jagan lõpuks ära nipi, kuidas S-kurvi kõige kiiremini läbida ja 18. ringi lõpuks olen uuesti Heigo tuules. Mis veelgi parem, Heigo on omakorda kinni võtnud neljandal kohal liikuva Ardi. Kuna lõpuni jääb ainult neli ringi ja ma tunnen end eessõitjatest kiiremana, otsustan, et nüüd tuleb hakata möödumisvõimalusi otsima.

Aga otsida polegi vaja. Ardi üritab „katlasse“ liiga kiirelt siseneda, tema kart vajub ideaaltrajektoorilt välja ja Heigo süstib seestpoolt mööda. Jõuan veel mõelda, et ilmselt tuleb Ardist mööduda viimase kurvi eelsel pidurdusel enne peasirgele minekut, kui saabub ootamatu kingitus. „Katlast“ väljudes ajab Ardi kart uuesti külje ette ja jätab mulle sisekurvi vabaks. Sellist võimalust ei saa loomulikult kasutamata jätta. Lõikan Ardile kõrvale ja möödasõit tundub juba tehtud olevat, kui Ardi üritab ideaaljoonele tagasi tulla ja meie kardid külgepidi kokku põrkavad. Seekord on õnn tema poolel, mina kaotan kiiruse ja Reigogi lipsab mööda. Käeulatuses olnud viies koht muutub ühe hoobiga seitsmendaks, aga sõidu raskem osa seisab alles ees.

On see nüüd kokkupõrkest või hakkab parem esirehv otsa lõppema, aga kart muutub teises kurvis alajuhitavaks. Tänu sellele jõuab mulle järele Kostja ja üritab isegi möödasõitu, aga ma olen kindlalt otsustanud, et rohkem kohti käest ei anna. Paneme korra küljedki kokku, finišijoone ületan siiski temast kolm kümnendiksekundit varem, seitsmendal kohal. Heigo lõpetab neljandana, minust poolteist sekundit ees. Ringiaegade tabel näitab, et kokkupõrge Ardiga maksis mulle oma kaks sekundit…

Nii et tulemus pole päris see, mida ootamatult ilmnenud võimed oleksid lubanud, aga tühja kah. Protsess selle tulemuseni jõudmiseks oli ülimalt äge ja naudingut pakkuv. Ka eesmärgid said täidetud. Üheski võistlusfaasis ei ole ma viimane ning vahe Priiduga jääb finaali ringiaegade võrdluses 0,406 sekundit. Ning mis kõige kummalisem – pärast võistlust ei valuta mul kuskilt. Isegi siis, kui finišist mitu tundi möödas ning adrenaliini ja valuvaigisti mõju ammu kadunud. Lühidalt – oli tore autospordipäev.

Minu suurim tänu kuulub kogu Talvar Racingu perele, kes selle päeva võimalikuks tegi, eriti aga mehaanikutele Brunole (kes terve neljapäeva pidi taluma mu kaootilist rajal laperdamist) ja Aivarile (kes laupäeval mu kardi ideaalsesse seadesse sättis ja sõiduvõtteid konstruktiivselt kritiseeris).

Ja suur aitäh ka kõigile võistluskaaslastele – ilma teieta poleks toredat võitlust ju olnud.

Toomas Vabamäe