Olen küll kokku 12 hooaega teles kommenteerinud vormel-1, Vormel Renault 3,5 ja Superbike`ide ülekandeid aga algselt olen ma mootorrataste ringrajasõidu, eriti nüüdse MotoGP, endise 500ccm klassi, suur huviline. Sellega seoses jääb silma ka väiksemates klassides toimuv: Moto2 (endine 250 ccm) ja Moto3 (endine 125 ccm). Aastast 1996 olen suure huvi ja kaasaelamisega jälginud itaallase Valentino Rossi tegemisi. Siis oli ta küll uustulnuk võrridel, kuid jäi mulle kohe silma.
Kuna Rossi teatas eelmise aasta lõpus, et langetab otsuse oma karjääri jätkamise või lõpetamise osas 2014.aasta esimese kuue etapi tulemuste põhjal, siis tuli kiire otsus minna mõnda etappi sel suvel kohapeale vaatama, et veel vähemalt korra suurt meistrit oma silmaga rajal näha. 2008.aastal sai käidud Tšehhis, Brno ringrajal MotoGP maailmameistrivõistluste etapi õhkkonda endasse ahmimas ja see jättis kustumatu mälestuse.
Seekord langes valik San Marino etapi kasuks, mis peeti Itaalias Misano Marco Simoncelli nimelisel rahvusvahelisel ringrajal 12.-14.septembril. Nagu tagantjärgi selgus, oli paremat valikut raske teha. Algselt oli küll mõte taas Brnosse minna aga poeg Philipi võistlusgraafik ja oma ringraja ning kardivõistluste kommenteerimiste ajakava jättis esimeseks võimaluseks Misano.
Põrutasime reedel, 12.septembril kõigepealt lennukiga Tallinnast Helsingisse ja sealt edasi Milaanosse. Olime kolmekesi, mina, minu poeg Philip ja tema sõber Martin. Milaano Malpensa lennuvälja terminaalis tervitas meid kõigepealt Williams Martini Racingu F1 võistlusauto Valtteri Bottase numbriga 77. Ilmselt oli tegu mingi Martini (alkoholitootja, mitte Phili sõbra) reklaamikampaaniaga. Pärast kohustuslikke poseerimisi F1-auto taustal kiirustasime rendiautot vormistama. Nagu Toomas Vabamäe teatud oludes või toimingute kohta armastab öelda, võttis aega, mis ta võttis aga aega ta võttis. Nimelt see rendiauto vormistamine. Itaalia värk…
Kiirustasime aga seetõttu, et sõita tuli Milaanost umbes 380 km kaugusel Aadria mere ääres asuvasse kuurorti nimega Rimini, mille külje all Misano ringrada ja akrediteerimiskeskus asusid. Selles viimases ootasid meid talvel väljaostetud piletid ning reedel oli ta avatud kohaliku aja järgi 17.00-ni. Meil oli jäänud veidi üle viie tunni akrediteerimiskeskuse sulgemiseni. Kuigi praktiliselt lennujaama väravast algas kiirtee ja sihtkoht oli omakorda sama kiirtee vahetus läheduses, puudus meil igasugune kogemus, kui kähku õnnestub see 380 km läbida. Laupäeva hommikuks ei tahtnud piletite saamist jätta, sest teedel oli oodata hulle ummikuid ja akrediteerimiskeskuses pöörast rahvamassi. Nagu ajalugu näitas, nii oligi.
Alguses sujus kõik suurepäraselt. Philip oli roolis, TomTomi navi ütles, kuhu auto nina suunata, mina kontrollisin, et navi ja Philipi koostöö tõrgeteta sujuks ning Martin nautis lihtsalt avanevaid vaateid ja loodetavasti ka seltskonda. Kui üle poole maast oli läbitud tõmbus taevas meie ees tumedaks. Varsti olime korraliku paduvihma loputada. Väga paljud jäid tee äärde või mõne silla alla lihtsalt seisma (kiirteel!), meie rühkisime aga sihtkoha poole edasi. Eriti tihedas vihmas ohutulesid kohalike eeskujul vilgutades. Jõudsime ühes tükis akrediteerimiskeskusesse 10 minutit enne sulgemist!
Olime talvel soetanud kahepäeva piletid raja viimases sektoris asunud D-tribüünile. Raha tuli veebruaris välja käia 127 eurot nägu. Vähemalt Misanos tähendab tribüüni pilet seda, et sul on kindel nummerdatud koht ja liikuda said vaid selles piirkonnas, kus tribüün asus. Isegi odavamatele, muruga kaetud ja ekraaniga mitte varustatud nõlvadele ligipääsu ei olnud. Tribüünide taga oli aga piisavalt igasuguse reklaamnänni müügipunkte ja söögi/joogi telke. Muide, auto parkimine oli tasuta! Samas käivad igas maailma otsas WC järjekorrad masside kogunemiskohtades asja juurde. Sõitjate reklaamkauba müügikohtades torkas selgelt silma, kes on hetkel kõige populaarsemad motoringrajasõitjad. Rossi ja Marc Marquezi sümboolikat müüvate lettide ees olid pidevalt järjekorrad. Mujal jätkus ruumi lahedalt.
Laupäeval oli rahvast mõõdukalt. Seevastu pühapäeval, eriti MotoGP stardi hetkeks, olid murunõlvad, kuhu müüdi odavamaid pileteid ja kus ei olnud elusuurusi ekraane, puupüsti rahvast täis. Tundus, et nööpnõelalgi ei ole kuhugi kukkuda. Samuti nummerdatud kohtadega tribüünidel tuli vabu kohti tikutulega taga otsida.
Kui võistlejad kogunesid stardijoonele, tervitas publik häälekalt viimast kui ühte sõitjat ovatsioonide ja kõikvõimalike heliefektidega. Publiku poolt tekitatavad detsibellid kasvasid loomulikult oluliselt, kui möödus kodurajal võistlev Valentino Rossi.
Kolmandalt kohalt startinud Rossi sööstis starditulede kustudes kohe teiseks. Juhtima asus Jorge Lorenzo, kes on startide spets. Sellega kaasnes üks kõikehõlmav Misano-ülene möire publiku poolt. Esimestel ringidel toimunud kohtade vahetust Rossi, Jorge Lorenzo ja Marc Marquezi vahel saatis imeliselt dirigeeritud „rahvalaul”. Iga Rossi möödasõit tõi kaasa eelpool kirjeldatud möirge, mis kaikus ilmselt üle Aadria mere Horvaatiasse.
Iga Rossi kohakaotusega kaasnes jällegi kõigiülene, ülisügav pettumuse ohe. Kui Marquez kümnendal ringil kukkus, saatuse irooniana Rossi ametliku fännklubi tribüüni ees, siis vallandusid pöörased juubeldused. Kõik need emotsioonide häälekad väljaelamised kõlasid kui hästi kokkuharjutanud koori etteaste ülikogenud koorijuhi taktikepi all. Ja kooriks oli sisuliselt kogu 55 000 pealine publik. Koorijuht ei keegi muu, kui 9-kordne mootorrataste ringrajasõidu maailmameister Valentino Rossi.
Vaatajate meeldivale kaasaelamisele viitas tõik, et kui Marquez lõpuks püsti ja uuesti sõitma sai, siis tervitasid kõik ja ma ei liialda, tõesti kõik pealtvaatajad, keda minu silm haaras hispaanlast ovatsioonidega. Koos Marquezi kukkumisega kadus ka teatav pinge. Rossi võitis kindlalt. Esimene võit sel hooajal itaallasele ja ka Yamahale. Rahvas oli ekstaasis.
Otsustasime kohe peale sõitu minna rajast kõigest 13 km kaugusel asuvasse Rossi kodukülla/asulasse nimega Tavullia. Jõudsime kohale aga selleks kulus pea kolm tundi.
Kui rada asub veel tasandikul, siis Tavullia on juba mägedes. Rossi fännklubi kolmekordne hoone koos pizzeriaga on mäe nõlval maalilise vaatega ümbritsevale maastikule ja Aadria merele. Kolmel korrusel on ruumid varustatud teleritega, mänguautomaatide ja piljardiga. Seal on ka Rossi suveniiride kauplus. Meeleolu oli arusaadavalt ülev. Sõime õhtust, nautisime ilusat ilma, vaadet ja seltskonda. Oli meeliülendav nädalavahetus. Koorus välja huvitav muster. Kui ma 2008.aastal Brnos võistlust vaatasin, siis kukkus ja katkestas tollane Rossi peakonkurent austraallane Casey Stoner. Võitis Rossi. Seegi kord Misanos peakonkurent kukkus ja võidu võttis Rossi…