IndyCari vormelid soojendusringil, taamal Sonoma laiuv maastik.

Saatus võib vahest  narrida ja tunduda irooniline. Kuigi ma tahtsin juba eelmise aasta algusest minna vaatama Austinis toimuvat vormel 1 GP-d, siis jäi see võimalus ära. Selle asemel avastasin, et mu enda koduõuele Californias tuleb IndyCar. Mõeldud, tehtud! Kui suur vahe ikka IndyCaril ja F1-l on?

“Öösel oli maavärin!” ütleb mul kaasa, kui ma pühapäeva hommikul kell 7 üritan äratuskella kinni ja silmi lahti saada. Mõistagi ma ei uskunud esimesed kolm korda teda, kuid kui ta näitas mulle telefonist uudiseid, siis olin ka mina järsku elevil.

Augusti eelviimasel pühapäeval  raputas San Francisco lahest põhjas Californiat maavärin magnituudiga 6,0. Meie, kes elame lahest lõunas, magasime muidugi kõik maha, aga põhja pool elavad sõbrad ütlesid, neid ajas värin täitsa üles.

Tuli välja, et maavärina epitsenter oli umbes 30 kilomeetrit Sonoma Racewayst, kus IndyCari vormelid pühapäeval üksteisest mõõtu pidid võtma. Esimene mõte oli mul kohe: “Tore küll! Rada on kindlasti kahjustada saanud ja sõit jäetakse ära. Hüvasti piletid ja lahe pühapäev!”

IndyCari korraldajate kiituseks tuleb öelda, et juba hommikul pool 8 oli kodulehel info üleval, et rada pole kahjustada saanud ning sõit toimub vastavalt plaanitud ajakavale.

Ütlen ära, et eraelu kohustuste tõttu ei õnnestunud nädalavahetust Sonomas veeta ning järgnev kokkuvõte baseerub pühapäevasel võistluspäeval. Lisaks oli tegu minu elu esimese IndyCari etapi külastamisega.

Koht 

Olin korra varem juba käinud Sonoma Racewayl, kui mullu toimus iga-aastane ajalooliste autode võidusõit. Seega rada ja ümbruskond oli mulle tuttav. Minu enda silmis on Sonoma California kolmas kõige kuulsam rada. Laguna Secast on kindlasti kõik kuulnud ning Long Beachil toimus IndyCari selle hooaja teine etapp. Samuti pole Long Beach võõras olnud ka F1 autodele.

Sonoma rajana on väga huvitav, kuna rada on ehitatud mäe külje peale ja kõrguste vahed on päris suured. Lisaks on rada oma olemuselt üsnagi voolav suhteliselt kiirete kurvidega. Meie istumiskohad olid kohe teises kurvis mäe otsas, mis olid ideaalsed. Kuna esimene kurv on pigem vasak paine, siis kogu esimese ringi möll koondus just teise kurvi. Ja kuna kohad olid mäe otsas, siis nägi sealt umbes 60-70% rajast. Mida oma silmaga ei näinud, seda aitas kompenseerida hiiglaslik ekraan otse ees.

Boksiteel olevad tingimused pole IndyCaris nii uhked kui F1-s.

Autoga parkimine oli suurepärane. Jõudsime hommikul veidi enne kella 10 kohale ja ummikut põhimõtteliselt ei olnud. Parkimiskohtadeks kasutati kuldseks kõrbenud mäenõlvu, mis olid nii järsud, et auto ust oli raske kinni lükata-tõmmata.

Sõidu eel leidsime ka ühe poe, mis müüs igasugu võidusõidu riide- ja turvavarustust. Muude asjade hulgas oli üsna palju ka F1-temaatilist kraami. Näiteks Alonso ja Massa autogrammidega Ferrari nokamüts maksis 950 dollarit. Kõiksugu autogrammidega asju oli veel, kuid poe n-ö kroonjuveel oli kahtlemata Rubens Barrichello umbes 2004. aasta disainiga päris mõõtmetes kiiver, mis kandis ka tema autogrammi. Selle kiivri omanikuks saab/sai inime, kes raatsib loobuda 3750 dollarist. Ma ise aga lahkusin poest õnneliku mehena, sest ostsin endale Williams Martini Racingu nokaka.

Melu 

Ameeriklastele meeldivad autod. Mitte ilmtingimata just vormelid, aga autod. Rääkisin enne sõitu ajalooliste autode võidusõidu korraldajaga, kes tegi reklaami enda oktoobrikuisele üritusele ja oli ülisuur F1 fänn. Ta ütles, et kui ameeriklane näeb kõrvuti IndyCari ja näiteks vana Corvette’i, siis nende jaoks on Corvette palju võimsam ja kiirem auto. Ameeriklastel pole lihtsalt seda armastust vormelite vastu, mis neil on kereautode vastu. Seda illustreerib ka fakt, et Nascar, mis minu hinnangul on palju igavam vaadata, on märkimisväärselt populaarsem kui IndyCar.

Inimesed enne sõitu boksiteel

Heites sõidu ajal pilgu tribüünidele, siis need olid üsna tühjad. Võib-olla kolmandik kohti oli inimestega täidetud ja vaid peatribüün oli rahvast paksult täis. Rahva puudumine on aga ka mõistetav, sest toimus ju kõigest mõned tunnid tagasi tugev maavärin. Hiljem kuulsime, et organiseerijatel oli kohapeal isegi bussijuhte ja muud abipersonali puudu, kes olid sunnitud maavärina tõttu koju jääma.

See aga ei takistanud peatribüüni taga toimuvat melu, mis oli päris huvitav. Kohal olid kõiksugu firmad (Cadillac, GoPro, Honda jne) oma telkide ja varustusega. IndyCari suures telklas toimusid kõiksugu võistlused, oksjonid, kontsertid jne. Vaatamiseks oli välja toodud ka Keke Rosbergi, Jody Scheckter ja Jack Brabhami vanad vormelid promomaks ajalooliste autode võidusõitu oktoobris.

Inimesed olid sõbralikud ja heas tujus – nagu üldjuhul Californias ollaksegi. Ameeriklastele omaselt peab igal spordivõistlusel olema suures ja rohkes valikus erinevaid söögivõimalusi, mille vastu ei eksinud ka Sonoma korraldajad. Meie jaoks kõige huvitavam asi menüüs oli 14 dollarit maksev grillitud 20 cm pikk kalkunijalg. Suurelt grillilt võetuna pisteti jala alumine ots paberi sisse ja ulatati see sulle nagu jäätis. Kallis, aga maitses hästi!

Enne sõitu 

Piletid pühapäevasele sõidule maksid veidi alla 50 dollari. Lisa 50 dollari eest sai aga juba garaažide vahel kõndida ning enne sõitu stardi-finiši sirgele jalutada, kui autosid üles rivistati.

Garaažid erinesid F1st selle võrra, et Sonomas ei asu need boksiteel, vaid kõrval ühes suures angaaris. Angaari kõrvale oli iga tiim toonud enda rekkad ja motorhome’id ning nende vahele lasti siis piletiomanikud uudistama.

Team Penske mehaanikud töötavad garaažis Helio Castronevesi auto kallal

Inimesi garaažidesse ei lastud, aga kahe meetri pealt sai enne sõitu vaadata, kuidas vormelid olid juppideks võetud ja teostati viimaseid vajalikke töid. Huvitav oli see, et kõik tiimid olid ühe suure katuse all ning neid eristasid vaid nende endi kaasa veetavad kastid. Mitte mingit sellist salatsemisesõda nagu F1-s.

Umbes tund aega enne sõidu algust lasti õiget piletit omavad inimesed boksiteele ja stardi/finiši sirgele. Kohale oli veetud üks mobiilne lava, kus esines kohalik idamaade trummarite kamp. Pärast lühikest kontserti asuti ükshaaval sõitjaid tutvustama, kes tulid kõrgele poodiumile, lehvitasid ja viskasid igaüks ühe T-särgi publikule. Hiljem pandi nad paari kaupa Honda pick-upi ja sõidutati peatribüüni eest läbi.

Minu jaoks hoopis huvitavam oli uurida lähedalt IndyCari vormeleid, mis samal ajal rivistati paremusjärjestuse alusel boksiteele. Üldiselt oli ikka iga auto juures paar mehaanikut, kes autol silma peal hoidsid, aga tegelikult oleks ilmselt saanud autot päris korralikult käperdada.

Publiku hulka lasti n-ö meestele mõeldud silmailu ehk siis inglise keeles pit babes, kellega soovijad said koos pilte teha ja kelle ilmselge ülesanne oli tiimi ja sponsorit reklaamida. Neil oli aga alati kamp mehi ümber, nii et ilmselgelt lamedad kõhud ja silikoonist rinnad töötavad.

Andretti Autosporti värvides tüdrukud lõbustamas publikut.

Sõit

Ma ei hakka sõidu detailidesse laskuma, aga toon välja mõned tähelepanekud. Mind tõsiselt häiris sõidu esimeses pooles turvaauto pidev rajal olek. Tundus, et iga väiksemgi asi nõudis selle väljatulekut. Sellele vaatamata sai ka möllu näha, sest juba esimesel ringil kohe teises kurvis kaks autot sõitsid välja ja üks tegi keset teed pirueti.

IndyCaris on samuti kasutusel kaks segu rehve võistluse kohta, mille kiiruste erinevus on päris suur. See muudab sõidu taktika palju keerulisemaks, sest boksis käidi vähemalt 5 korda kindlasti. Üldiselt aga raja ääres oli päris raske millestki täpselt aru saada – üks neid kodus telekast vaatamise eeliseid.

Show suhtes aga pettuma ei pidanud. Nägime kokkupõrkeid, väljasõite, möödasõite, katkestamisi, turvaautot, suitsevaid piruette ja palju muud. Täiesti raha väärt andmine käis rajal!

Autod

Hääle poolest IndyCar ei saa kuidagi järele vanematele F1 autodele. Paraku uute kohta ei tea veel öelda. Sellegi poolest, kui nad kõik korraga sinu eest läbi sõidavad, siis müra on kõrvulukustav küll.

Lisasin siia ühe video, et anda veidigi aimu, millist lärmi need vormelid teevad. Kui Sa oled sel aastal juhtunud mõnel F1 etapil kohal käima ja filminud, siis palun jaga minu ja ülejäänutega ka enda videot!

Tehnoloogiliselt on autod kiviajas võrreldes F1-ga. Nende aerodünaamika tundub kohati lausa naljakas, kui esitiiva küljes on suur risti õhuvoolule vastu olev ääreplaat. Rääkimata sellest, kuidas need autod imavad oluliselt vähem õhku enda alla jne.

Juan Pablo Montoya vormel enne sõitu boksiteel

Mind üllatas, kui kulunud need autod tundusid lähedal seistes. Vaadates kaugelt või televiisorist, siis autod läigivad ja tunduvad tuttuued olevat. Boksiteel autosid lähedalt vaadates tundusid need olevat kulunud, päevi näinud ja kohati isegi väljavahetamist vajavad. Täiesti vastupidine vormel ühele, kus kõik läigib nagu oleks äsja värvipritsi alt tulnud.

Sõitjad 

F1 fännidele on IndyCaris tegelikult omajagu tuttavaid sõitjaid. Kõige kuulsam neist kahtlemata Juan Pablo Montoya, kes sel aastal tuli pärast aastaid Nascaris sõitmist taas vormelisarja. Toro Rossost karmilt kinga saanud Sebastien Bourdais ning Jaapani inimtorpeedo Takuma Sato on samuti tuttavad nimed F1 austajatele. Mõned ehk mäletavad ka Justin Wilsonit, kes 2003. aastal sõitis Minardi ja Jaguari vormeliga.

Eestastele peaks olema ka tuttav Mihhail Aljošin, kelle vastu vormel Renault 3.5 sarjas sõitis kaks aastat ka Kevin Korjus. Paraku sattus venelane hooaja viimasel etapil Fontanas avariisse ja viidi kriitilises seisus haiglasse. Viimased uudised räägivad õnneks, et venelane on taastumas.

Kokkuvõttes oli IndyCari näol tegu väga võimsa elamusega. Kui suhestada asi rahaga, siis iga kulutatud dollari/euro/jeeni või mille iganes pealt pakub IndyCar enamat kui F1. Kui F1 on uhke, kallis ja väga peen, siis IndyCar on odav, nägu nõgine ja hammas verel. Sinikraede versioon vormel ühest.