Eesti Virtuaalse Autospordiliiga (EVAL) võistlussarjades on ennenägematu buum. Ringrajavõistlustel kipuvad kohad otsa saama, rallisarja registreerus üle 200 huvilise. Ja neil on, kelle järgi joonduda, sest EVAL-i sarjades osaleb ka tipptasemel simulaatorisõitja Risto Kappet.

Kas sind võib nimetada profisportlaseks?

Jah, võib, sest ma käin tööl vähem kui veerand kohaga, elatan ennast e-spordist – nii et olen proff.

Kui palju sul aastas võistlusi on?

Mingit reeglit ei ole ja ette ka ei tea. 2019 oli mul kokku seitse ametlikult auhinnatud võistlust ja LAN-finaaliga kulmineerus neist neli – kaks Hispaanias ja kaks Saksamaal. Kõikidel neil oli enne finaali 3–6 kuud kestev online-faas. Peale selle on aastas olnud keskmiselt 2–3 kohalikku „expo“ üritust ehk rahvale avatud võistlust, 1–2 hobikardivõistlust ja 1–2 „pühapäevaliigat“ nagu EVAL-i omad.

Kui palju Eestis sinusuguseid on, mitte ainult e-võidusõitjaid, vaid üldse e-sportlasi?

Veebilehe esportsearnings.com järgi olen ma praegu umbes kahekümnes eestlane kõigi aegade teenistuse järgi. Nii et üsna vähe, mõnikümmend.

EVAL-i tulemusi vaadates paistab sama tasemega sõitjaid Eestis veel olevat.

Jah, tänavu pole ma EVAL-is kordagi võitnud, Rait Kilk on tavaliselt esimene olnud. Tema on ka oma 10 aastat juba sõitnud, aga pole ennast pühendanud sellele, et hakata raha ka teenima. See vajab eraldi pühendumist. Mitmed oskavad sama hästi sõita, võib-olla on isegi paremad kui mina. Aga et seda tööd teha iga päev, ju nad siis pole viitsinud.

E-autospordi puhul on tehnika palju kättesaadavam võrreldes päris autodega, aga selle tuunimine?

Tuunimine tõenäoliselt on sama keeruline nagu päriselus. Kui sa sarja hüppad, siis sa ei tea tegelikult midagi. On lihtne sinna sisse minna, aga keeruline võita.

Kulude mõttes on e-autosport hästi demokraatlik päris võidusõidu kõrval. Aga kas profitase on see, et tiimis ümmardab pilooti mitukümmend inimest?

Nii hulluks see ei lähe, ma arvan. Mul on tiimikaaslased, kellega ma suhtlen, aga tegelikult tegutsen ikka suht üksi. Tippsarjades on ideaalselt toimivas tiimis eraldi mänedžer, kes haldab sotsiaalmeediat ja mingeid tüütuid argiasju ning võib-olla üks-kaks inimest veel, kes otsivad sponsoreid ja muud. Maksimaalselt kolm inimest sõitja kohta on lagi, füüsiliselt ju mehaanikuid pole vaja.

Nii ei ole, nagu vormel ühes, et kui sõitjad ühes simulaatoris võistlevad, siis kuskil taustal teises simulaatoris jooksutatakse seda esimest simulaatorit ja vaadatakse, mida paremaks teha?

Kui on suur tiim, siis üks grupp sõitjaid teeb ikka üht asja, teine grupp teist asja, aga nii hulluks pole veel asi läinud. Tegelikult on ikka palju sõitjas kinni, ise peab pidevalt endast parima andma ja ennast täiustama.

Kuidas e-võidusõidu sarjade hierarhiaga on? Mootoriga võidusõidus on see suhteliselt selge, aga e-võidusõidus ei saa asjassepühendamatu midagi aru.

Ega ei saa jah. On ju palju paralleelseid simulaatoreid, kus saab võistelda. Aga on veel niisama mängud, näiteks WRC või Gran Turismo, mida FIA ametlikult toetab. Igaüks nimetab enda võistlusi MM-iks või milleks iganes, süsteem on täiesti struktureerimata, tõesti segane.

Sisuliselt on siis võimatu võrrelda, kas ühe simulaatori mees on teise simulaatori mehest kõvem?

Kuna simulaatorid on erinevad, siis võitjad on ka erinevad ja ülemaailmset edetabelit vist teha ei saakski. Enamasti üks inimene mitmes simulaatoris ei suudagi võita. Kes kõige rohkem teenib, selle järgi saab ritta panna, muidu vist mitte.

Sina sõidad ainult rFactor2-ga?

Põhimõtteliselt jah, kuigi olen nüüd paaril Raceroomi üritusel ka käinud. Ja natuke Assetto Corsat olen sõitnud.

Kui erinevad need profi jaoks on?

Vast suurim vahe on see kogemus, mille saad, kui niisama sisse hüppad. Kui võtta suvaline auto ja suvaline rada, siis Assetto Corsa või iRacingu peal töötab see kohe hästi, need on ka natuke populaarsemad, rFactor2 on keerulisem. Tulemus on kõigil enam-vähem realistlik, aga füüsika on erinevalt üles ehitatud. Eks need kõik pidevalt arenevad ja pilt ei ole nii selge, igas mängus võib leida häid nüansse.

Kui sinuga tuttavaks sain, töötasid sa FK Keskuses kardiinstruktorina. Aasta võis olla umbes 2012, kas sa juba siis sõitsid simulaatoris?

Koos oma esimese arvutiga sain ka esimese rooli ja mängu F1 2000 – olin siis seitsmeaastane. Juhuslikult on F1 füüsika mootor sarnane rFactori omale. Põhimõtteliselt olen simulaatoritega sõitnud 15 aastat ja internetis päriselt võidu juba 10 aastat – sisuliselt terve elu. Aga ma olen ka pool elu (hobi)kardiga sõitnud. 14aastasena käisin aasta kardikoolis ja 16aastaselt läksin Õismäele FK Keskuse kardirajale tööle, kust pole ma tegelikult kunagi lahkunud.

Paar päeva tagasi oli EVAL-i vormelisarja treeningute kaheksast kiiremast seitse endised või praegused vormeli- või kardisõitjad.

Jah, see on väga huvitav. Eriti huvitav on näiteks jälgida, kuidas Mario Vendla (kardisõidu maailma karikavõistluste teise koha mees aastast 2009 – TV), areneb. Tal oli umbes nii, et alguses ei saanud midagi aru, miski ei töötanud üldse. Aga ta investeeris aega, tampis oma 1000 ringi iga etapp ja nüüd paistab tema päris sõiduoskus välja.

Kuuekordne Eesti ringrajameister Raimo Kulli ütles, et varasem autokogemus pigem segab. Simulaatoris tagumikutunne ju ei aita, infot saad ainult käte ja silmadega.

See on keeruline jah, mida rohkem päriselt sõitnud oled ja mida vanem oled, seda raskem. Ja oskus süveneda sinna monitori, see on täitsa eraldi harjumus ja vajab kilomeetreid, seda muud moodi saagi kätte.

Aeg-ajalt võib lugeda, kuidas F1-sõitjatest Max Verstappen ja Lando Norris ja ka Stoffel Vandoorne kuskil simulaatoris võistlesid. Kui head nad seal tegelikult on?

Nooremad sõitjad, Norris ja Verstappen on tegelikult väga head. Kui nad tahaksid e-sporti teha, siis nad oleksid absoluutses tipus. Seoses oma vormelikarjääriga istuvad nad niikuinii simulaatoris kogu aeg, neil tuleb monitori järgi sõitmine täiesti naturaalselt. Ja selliseid on aina rohkem, kuna enamik juuniorsõitjaid istub aina simulaatoris, nad on täitsa samal tasemel nagu e-sportlased.

Sim Formula Europe võistlusel, mille sa jaanuaris Hollandis võitsid, oli kasutusel motion rig, mis sõitjat kõigutab. Kui palju see tavalisel tooli sõitmisest erineb?

No ikka erineb. Kõigutamine oli küll timmitud üsna nõrgaks, muidu saab mingil hetkel liikumisamplituud otsa ja see mõju väga realistlikult. Tegelikult see ei seganud, palju suurem nüanss oli kolm monitori. See, kuidas täpselt pilt joonistus, oli erinev, pedaalid ja roolid olid tugevalt erinevad – see mõjutas isegi rohkem. Motion rig oli lahe, samas midagi juurde andnud ja selle unustasid mõne aja pärast ära, kuigi seade ise maksab 30 000 eurot.

Üldiselt on „kõigutajad“ kõvasti odavamaks ja väiksemaks läinud, on täiesti mõeldav see endale koju osta. Aga kas sealt midagi reaalselt juurde tuleb?

Hästi tähtis on see, kui lühike on seadme viiteaeg. Müüakse ka nii-öelda butt-kicker’eid, mis lihtsalt väristavad, need on põhimõtteliselt ilma viiteajata ja maksavad suht vähe, sellise paned endale lihtsalt istme alla. See võib aidata küll: isegi kui sa ei näe, kus auto on, siis tunned vähemalt, et vibreerib.

Maneeži tänaval on üks VR kogemusega kogemuse koht, seal on väiksem motion rig. See tundub mulle natuke parem, ta hästi kohene, kuigi väga väikse liikumisamplituudiga. Aga see tekitab lisanüansse ja siis on ajul lihtsam, peab vähem monitori vaatama. Tõesti, kui see mingeid vigu ei tee ja on hästi väikese viiteajaga, siis ta võib natuke infot juurde anda küll. Ja mida rohkem infot, seda parem.

Jõuamegi kuludeni. Inimesed kardavad, et simulaatorisport on ilgelt kallis, et mitu tuhat eurot tuleb algul välja käia – arvuti, monitor, rool, iste… Ma ikka räägin, et ostsin esimese rooli 29 euroga.

Kui arvuti on olemas, ei pea isegi kokpitti ostma, rooli saab panna laua külge (Ristol endal on odavamat sorti kokpit, monitorialusena kasutab ta lauasahtlit – TV). Ostad Logitechi rooli maksimaalselt 200 euroga ja tegelikult ongi kõik. Kui sul on töötav arvuti, töötav rool ja enam-vähem normaalne monitor, kust sa näed, mida teed, siis ringiaega füüsiliselt enam miski paremaks ei tee. Saad osta asju, mis teevad olemist mugavamaks, tänu millele sa rohkem süvened, aga autot kiiremini sõitma panna nendega enam ei saa.

Sellegagi läheb tükk aega, enne kui saad aru, et isegi algajataseme rool hakkab kuskilt piirama.

Kui raha juurde panna, siis teatud piirini läheb kõik palju paremaks, aga siis tuleb mingi tasakaalupunkt ja sealt edasi hakkad raha raiskama. Kui kõik toimib, et sa saad oma liigutusi niimoodi edasi anda, nagu tahad, siis vahet pole. Kui otsid elamusi, siis võib-olla on rohkem vaja, VR-prillid oleks ehk kasulikud, aga puhtalt e-spordi või kiiresti sõitmise jaoks mitte.

Kas sul VR-prillid tekitavad peapööritust või iiveldust?

Kui pilt korraks jääb kinni või miski pole reaalne, siis jah, mul on ka paha hakanud. Samas esimest korda prillidega sõites kõik automaatselt klikkis. Kui aju arvab, et kõik on okei, kõik on naturaalne, siis on väga lahe, aga kui miski ei tundu ideaalne, hakkab väga lihtsalt paha.

See ei sõltu kogemustest?

Pigem mitte. Inimesed on muidugi erinevad, aga prillid peavad ise hästi peas istuma, et oleks mugav, et ei oleks udune, pilt jookseks sujuvalt – kui see kõik on hästi, peaks olema probleemivaba.

Lõpetuseks, mida öelda algajale, kes tahab hakata e-autospordiga tegelema? Mida alustuseks teha, millele tähelepanu pöörata, mis on kõige olulisem?

Tuleb sellega süvenenult tegeleda. On palju inimesi, kes õhtul korraks proovivad simulaatorit teiste mängude kõrvale ja kui kohe ei tule välja, siis jätavad katki. Peab tööd tegema, tegema nagu oskustööd, ise saama aru, kuidas asju paremini teha. E-sport on sport nagu iga teinegi, peab pühendunult asjaga tegelema, ennast harima ja teiste inimestega suhtlema. Kui sa korraks proovid ja arvad, et kõik on lõbus ja lihtne, siis nii see ei käi. See on ikkagi simulaator, mitte mäng, see on ikkagi nagu päris – tuleb tööd teha.

Intervjuu ilmus lühendatud kujul Autolehes.

Kiire ja kvaliteetne, aga mitte priiskav

Risto Kappeti kodune simulaator*:

Korpus: Fractal Define Mini C

Toiteplokk: Corsair RM650x

Emaplaat: MSI B450M Mortar

Mälu: 2x8GB G.Skill 3600C14

Protsessor: AMD R9 3900X

Jahuti: Freezer 34 eSports Duo

Graafikakaart: MSI Vega 56

Monitor: LG 34UC79G-B

Rool: Thrustmaster TS-PC

Pedaalid: Thrustmaster T3PA Pro

Kokpit: Playseat Challenge

Kõrvaklapid: Audio-Technica ATH-M50x

* Praeguseks on see nimekiri pisut muutunud