Aga mis siis, kui…

McLaren Honda, Barcelona testidel

Honda – ja McLareni – hädadel ei näi lõppu paistvat. Aga mis siis, kui nende teed lähevadki lahku? Kogu vormel-1 kui spordiala peab pöialt hoidma, et seda ei juhtuks

Tõesti, kui kaua veel jaksab McLareni juhtkond võtta vastu üha uusi ja uusi Jaapanist saabuvaid vabandustepakette? Ahah, et mootorigurust nõustaja Gilles Simon löödi kah minema? No-noh. Eurooplase patuoinaks tembeldamine on ju tüüpiline võte, mida on hea põhjendada „kultuuritausta erinevustega“. Iseasi, kas sellest midagi paremaks läheb.

Fakt on, et „koostöö“ kestab kolmandat aastat, aga jõuallikate asemel tarnib Honda McLarenile ühe mureallika teise järel. Mitte et McLareni auto ise seejuures superhea oleks. Ent niikaua kui mootorit ei saa kestvalt täisvõimsusel kasutada, pole võimalik ka auto tegelikku käitumist hinnata. Ja sellest tulenevalt pole võimalik ka autot õigesti käituma panna.

Aga ikkagi – mis juhtub, kui McLareni ja Honda „abielu“ lõhki läheb? Kui McLaren teatab, et nice try, aga viige nüüd oma vanametall koju tagasi?

Räägitakse küll, et jaapanlased püüavad ikka vaprat ilmet näol hoida, isegi kui laev parajasti põhja läheb. 2008. aastal „põgenes“ Honda ummisjalu vormel-ühest, jättes oma tiimi Ross Brawnile, kes sellega kohe kaks MM-tiitlit teenis ja siis kogu krempli Mercedesele müüs. See maksis Hondale küll kena kopika, aga oli siiski enam-vähem viisakas lahkumine. Brawni edu oli nii kõva uudis, et Honda altminek läks hoobilt kõigil meelest.

Seekord „pehme maandumise“ võimalust ei paista.

Stoffel Vandoorne katki läinud McLaren Honda roolis

Isegi kui Honda ei tõmbu koopasse haavu lakkuma, vaid võib püüda McLareni asemel oma jõuallikaid tasuta mõnele vaesele tiimile (loe: Sauberile) pakkuda. Ehk isegi peale maksta, näitamaks, kuidas „töö käib edasi ja kõik on korras“. Tiimi seisukohast võimaldab selline diil „maksepuhkust“ ja olemasoleva vähese raha mõistlikumat kasutamist, ehkki edulootus on minimaalne. Vanemad olijad ehk veel mäletavad kunagist Jordani diili Yamahaga. Aga mida oleks Hondal siit võita? Ühesõnaga, pigem nii ei juhtu.

McLareni hädakisa saab Honda matta suure dollarihunniku alla ja püüda sellega PR-katastroofi tagajärgi leevendada. Raha vastu pole McLarenil midagi. Ent tiimi eesmärk on ju võidu sõita ja võita, mitte suurt raha teenides naljanumbrina esineda. Millise jõuallikaga jätkata?

Ron Dennise omaaegne otsus Mercedes mootoritest loobuda – just siis, kui need olid saavutanud ennenägematu ülemvõimu – on ilmselt üks halvemaid, mida F1 ajaloos eales tehtud. Tõsi, Dennis langetas otsuse ammu enne seda, kui jõudude vahekord selgeks sai. Ja kes oleks tollal Honda eksklusiivdiilist loobunud?

McLareni loogiline käik oleks nüüd uuesti Mercedese poole pöörduda. Ent kas Mercedes seda tahab? Või küsime parem nii – miks Mercedes peaks tahtma McLarenit oma kliendiks? Ma ei räägi siin solvumisest omaaegse diili lõppemise üle ega muudest emotsioonidest. Bisnis on bisnis ja kui win-win-situatsioon silmapiiril terendab, siis miks mitte. Marussia ärakukkumise tõttu on Mercedesel vaba võhma veel ühe tiimi tarnijaks hakata. Ent McLaren on supersportautode vallas Mercedese otsene konkurent ja see võib Stuttgarti suurte bosside indu tublisti jahutada. Ja mis saab siis, kui McLaren hakkab rajal Mercedest ohustama?

Renault? Müügisaalides konkurentsi pole (Nissan GT-R on liiga nišitoode) ja rajal ei karda Renault oma jõuallikat teistele anda, ehkki on oma tiimiga väljas. Seni on Red Bull olnud edukam kui Renault, ent see olukord võib muutuda. Lausa peab muutuma, on Renault’ suur boss Carlos Ghosn plaani maha öelnud. Seega ei paista Renault’ seisukohast olevat eriti mõistlik endale veel üht ohtlikku rivaali tekitada. Samas, kui McLaren oleks nõus mootorite eest täie rauaga maksma…

Ferrari? Tundub uskumatu, aga Murray Walkeri sõnade kohaselt „võib vormel-ühes kõike juhtuda ja tavaliselt juhtubki“. Kui mõlemad pooled näevad diilis endale kasu, siis see diil ka ära tehakse. Mis siis, et aastakümneid on McLaren ja Ferrari olnud rajal (ning väljaspoolgi – meenutame Spygate’i) vihaseimad vaenlased. Siiski paistab see kolmest võimalusest vähim tõenäoline. Pole ju Ferrarilgi vaja üht ohtlikku vastast juurde.

Kõige tõenäolisem võimalik mootoritarnija – rõhk sõnal võimalik, sest esialgu on McLaren endiselt Honda varustada – on siiski Mercedes. Hõbenooled on nautinud tohutut edu ja Mercedes sellega kõvasti kuulsust kogunud. Ent tegu on siiski autotootjaga, kes tegeleb võidusõiduga ainult siis, kui see on talle kasulik. Kui enam pole, pannakse uks selja tagant kinni. Kuulujutud liiguvad ammu, et hiljemalt 2020 kavatseb Mercedes F1-ga lõpetada. Sel juhul omandaks (võimalik) mootoridiil McLareniga hoopis teise jume. Omal ajal on ju koos väga edukad oldud, ja see „kunagi“ ei ole nii kauge minevik kui McLareni ja Honda ühised triumfid.

Fernando Alonso, McLaren Honda, Barcelona testidel

Ent üks võimalus on veel – nii-öelda viimsepäevastsenaarium. Mis juhtub siis, kui keegi ei soovi McLarenile jõuallikaid tarnida? Kaks aastat tagasi koputas selline variant Red Bulli uksele, kui punapullid Renault’ga tüli kiskudes üleliia hoogu sattusid. Ja kunagi kaugetel 1980. aastatel lõpetas Tolemani meeskond oma eksistentsi, sest ei suutnud ühegi rehvitootjaga kokkuleppele jõuda. Selle järel muudeti reegleid ja nüüd on FIA-l õigus sundida kõige vähesema klientide arvuga mootoritarnijat müüma mootoreid tiimile, kes ise pole suutnud tarnijat leida. Pole aga selge, mis siis saab, kui kõigil mootoritarnijatel on võrdselt kliente nagu praegusel juhul on, kui Honda lahkuks. See võib tuua täiesti uut sorti tsirkuse linna, kui ükski kolmest mootoritarnijast ei taha McLarenit kliendiks.

Siiski paistab äärmiselt ebatõenäoline, et McLareni juhtkond loobuks Hondast enne, kui midagi konkreetset asemel. Ent kui Honda juhtkonnal saab rahapõletamisest ja mainehävitamisest villand nagu aastal 2008? Et seni pole mingeid märke olnud? Jah, muidugi. Suurtes firmades käivadki asjad nii, et otsuste tegemine võtab kole kaua aega, aga täidetakse neid silmapilkselt.

Aga no ärme hakka siin nüüd laskmata karu nahka jagama. Esialgu pole jahimehed veel metsagi läinud ja tegelikult nad isegi ei tea, kas seal metsas mõni karu ringi luusib.

Ent McLareni ja Honda võimaliku lahkumineku kõige suuremaks kaotajaks jääb siiski vormel-1 kui spordiala. Mootoritarnijatest autotootjate huvi F1 vastu on pehmelt väljendudes niigi leige olnud. Ent kui juba maailma suurim mootoritootja, kuulsusrikastest võitudest tiine ajalooga Honda ei suuda oma tehnikat kolme aastaga töökindlaks viimistleda? Ehk pole probleem üldse Hondas, vaid liiga nõudlikes tehnilistes tingimustes? Miks peaks firma X, Y või Z riskima miljarditesse dollaritesse/eurodesse küündivate kuludega, kui need võivad korstnasse lennata vähimatki tulu toomata, kahjustades aga rängalt firma mainet? Rääkimata sellest, et F1 populaarsus sulab kokku nagu lumi märtsikuisel Nuustakul.

Ja nii vaatavadki X, Y või Z pigem vormel-E poole.

Mar 9, 2017 | Postitas in Blogi | 1 kommentaar

Kommentaarid (One Response)

  1. nmsi says:

    Ma olen täiesti nõus et suurim kaotaja oleks F1. Küll aga ei ole ma nõus et Hondal ei ole mõtet oma mootorit Sauberile, kui autsiderile, anda. Just nimelt nii saabki jõuallika vastupidavaks. Juba 4 aasta on Hondal testkilomeetreid kõige vähem võimalik kogeda, kuna mingil jabural moel tundub neile et ühe meeskonna eksklusiivdiil oleks nagu hea. Kui Renault sai sita mootoriga hakkama, oli vähemalt võimalik leida vead üles (kuigi neid parandada ei saanud sest tokenid…), nüüd ei suuda vähese sõidu tõttu Honda isegi kõiki vigu üles leida. Võimalik et McLaren on eriliste omaduste auto valmis teinud ja seetõttu jõuallikas laguneb aga referents ju puudub. Lisaks tuleks kahe meeskonnaga ka puhtalt koostöö pealt erinevaid lahendusi ja vaatenurki. Honda ju loodetavasti ei arenda mootorit mustas kastis ning välist tagasisidet ei kuula, kuigi ega tegelikult ei tea.

Mida Sina arvad?

Premium Wordpress Themes by UFO Themes
%d bloggers like this: